30 sept. Üldplaneeringu tähendust omandiõigusele ei saa pisendada
Riigikohtu halduskolleegium on 02.06.2025 otsuses nr 3-21-2553 selgitanud üldplaneeringu tähendust ja selle mõju omandiõigusele. Kõnealuses vaidluses oli vaatluse all Tartu Linnavolikogu 07.10.2021. a otsusega nr 373 kehtestatud Tartu linna üldplaneering 2040 (https://info.raad.tartu.ee/dhs.nsf/web/viited/VOLO2021100700373). Nimetatud planeeringuga on mh ette nähtud matkararada Emajõe paremkaldale alates Kärevere sillast kuni dendropargini kaardirakenduses näidatud lõikudes. Üldplaneeringuga seati eesmärgiks puhke- ja virgestusala või -koridori avalik kasutamine, sh Emajõe kallasrajale matkaraja loomine. Üldplaneeringus oli matkarada määratletud kui ülekaaluka avaliku huviga objekt.
Kaebajad leidsid, et üldplaneeringu käigus matakaraja loomine ja selle kulgemine kaebajate elamutest 45, 70 ja 200 meetri kaugusel ning saunast 15-20 meetri kaugusel riivab oluliselt kaebajate omandiõiguse teostamist, tooks kaasa nende häringu (nt korrarikkumiste kasv) jm ning et matkarada peaks kulgema kaebajate kinnistust ümber.
Riigikohus selgitas kõnealuses otsuses, et vaidlusalune üldplaneering riivab kaebajate omandipõhiõigust ja et kohtud on ekslikult pisendanud üldplaneeringu tähendust. Riigikohus märkis, et kuigi üldplaneering võib paljudes küsimustes olla kõrge üldistustasemega, reguleerib ta kavandatava matkarajaga seotud õigussuhteid siduvalt ja märkimisväärse konkreetsusega, olles vajadusel täiendavate kohustuste kehtestamise üheks võimalikuks aluseks. Üldplaneering on haldusakt (RKPJKo 5-22-5/16, p 54) ning see on täitmiseks kohustuslik (RKHKo 3-18-1901/36, p 14). Riigikohus selgitas, et kuna vaidlusaluse matkaraja rajamine on ülekaaluka avaliku huviga objekt, siis selle rajamine võib toimuda ka ilma maaomanike (kaebajate) nõusolekuta, seades sundvalduse. Sundvalduse seadmine on lubatav üldplaneeringu elluviimise tagamise eesmärgil, kui üldplaneeringu eesmärk ei ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel saavutatav (RKHKo 3-3-1-57-16, p 13).
Vaatamata sellele, et Riigikohus leidis, et kohtud on pisendanud üldplaneeringu tähendust omandiõigusele, leidis kokkuvõttes Riigikohtu halduskolleegium, et üldplaneeringu alusel Emajõe kallasrajale ette nähtud matkaraja rajamise näol ei ole tegu omandiõiguse intensiivse piiranguga. Kohus põhjendas, et kohalikul omavalitsusel on kohustus planeeringutega tagada avalik juurdepääs kallasrajale (KeÜS § 38 lg 1 ja 7) ja et kallasrada on mõeldud Emajõe avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sh selle kaldal liikumiseks. Üldplaneeringus märgitud matkarada paikneks kaebajate hoonetest piisavalt kaugel (45, 70 ja 200 meetrit elamutest ning 15-20 meetrit saunast, mis on omakorda tiigiga eraldatud) ja et kaebajate etteheited tuginevad eeldusele, et rajatava matkaraja kasutajad ei ole õiguskuulekad. Riigikohus märkis, et kuigi korrarikkumiste risk võib matkaraja väljaehitamisega teataval määral tõusta ja et niisuguses olukorras tuleb arvestada eeldatavate õigusrikkumiste tõenäosust ja võimaliku kahju ulatust (vrd RKHKo 3-21-1370/35, p 39), ei viita miski siiski tõenäosusele, et korrarikkumiste ulatus kasvaks kaebajate jaoks talumatule tasemele selliselt, et vastustaja peaks juba üldplaneeringus kavandama erimeetmeid korrarikkumiste ennetamiseks (vt ka PlanS § 75 lg 1 p 231) või matkaraja loomisest üldse loobuma.
Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse terviktekst on leitav: 3-21-2553/19