03 märts Töösuhtes kohalduva õiguse valimine
Euroopa Kohtu 11. detsembri 2025 eelotsus asjas nr C‑485/24
Prantsusmaa kassatsioonikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles palutakse tõlgendada 19.06.1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (ELT 2005, C 169, lk 10; edaspidi „Rooma konventsioon“) artikleid 3 ja 6.
Eelotsuse taotlus oli esitatud seetõttu, et Prantsusmaa kohus ei olnud kindel, millise riigi õigus kohaldub, kas Luksemburgi või Prantsusmaa õigus. Seetõttu esitas Prantsusmaa kohus Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles soovis sisuliselt teada, kas olukorras, kus töötaja peab pärast teatud aja jooksul kindlaksmääratud kohas töötamist töötama teises kohas, millest saab töötaja uus tavapärane töö tegemise koht, tuleb viimati nimetatud kohta arvesse võtta kohalduva õiguse kindlaksmääramisel.
Luksemburgis asuv transpordiettevõtja Locatrans võttis 2002. aastal E.S.-i tööle autojuhina. Töölepingus oli sätestatud, et kohaldatav õigus on Luksemburgi õigus ning riigid, kus E.S. peamiselt vedusid teostab, on Saksamaa, Beneluxi riigid, Itaalia, Hispaania, Portugal ja Austria. 2014. aastal teatas Locatrans E.S.-ile, et kuna E.S. teeb olulise osa oma tööst Prantsusmaal, siis on ta kohustatud kindlustama E.S.-i Prantsuse sotsiaalkindlustussüsteemis. Samal aastal teatas Locatrans E.S.-ile oma otsusest vähendada tema iganädalast tööaega 35 tunnini. Kuna E.S. oli selle muudatuse vastu, siis teatas Locatrans talle, et ta ei kuulu enam Locatransi töötajate koosseisu. E.S. esitas oma töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks ja mitmesuguste hüvitiste väljamõistmiseks hagi Prantsusmaa töövaidluskomisjoni ja seejärel kohtusse.
Euroopa Kohus meenutas, et Rooma konventsiooni kohaselt tuleb töölepingu suhtes kohaldada selle riigi õigust, kus töötaja oma põhitööd teeb, või kui sellist paika ei ole, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud. Rooma konventsioon asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.06.2008. aasta määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT 2008, L 177, lk 6; edaspidi „Rooma I määrus“). Seda määrust kohaldatakse lepingutele, mis on sõlmitud alates 17.12.2009. (selgitusena: praktikas viidatakse Rooma konventsioonile sageli kui õiguslikule kontekstile, mida Rooma I määrus jätkab ja ühtlustab, kuid kohustuste andjaks õiguses on Rooma I määrus).
Rooma I määruse artiklis 8 „Individuaalsed töölepingud“ on sätestatud:
Punkt 1. Individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 3 ja 4.
Punkt 2. Kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki.
Punkt 3. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht.
Punkt 4. Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 2 või 3 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.“
Seega, konventsioon täpsustab seejuures, et kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga, tuleb töölepingu suhtes siiski kohaldada selle teise riigi õigust. Euroopa Kohus rõhutas, et kuna konventsiooni eesmärk on tagada töötajate piisav kaitse, siis tuleb töölepingule kohaldada selle riigi õigust, millega lepingul on kõige tugevam side. Seetõttu peab liikmesriigi kohus põhikohtuasjas kindlaks tegema, kas tööleping on tugevamalt seotud Prantsusmaaga või Luksemburgiga. Selle hindamisel tuleb aga arvesse võtta kõiki töösuhet iseloomustavaid tegureid, näiteks E.S.-i viimane tavapärane töö tegemise koht ja Prantsuse sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamise kohustus. Kohus ka sedastas, et kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et Rooma konventsiooni artikleid 3 ja 6, eelkõige artikli 6 lõike 2 viimast lauseosa, tuleb tõlgendada nii, et kui töötaja peab pärast teatud aja jooksul kindlaksmääratud kohas töötamist töötama teises kohas, millest saab töötaja uus tavapärane töö tegemise koht, tuleb viimati nimetatud kohta võtta arvesse asjaolude tervikuna hindamisel, et määrata kindlaks poolte valiku puudumisel kohaldatav õigus.
Euroopa Kohtu eelotsuse terviktekstiga on võimalik tutvuda: C-0485-24-00000000RP-01-P-01_ARRET_307428-ET-1