07 jaan. Suulise hoiatuse mõju relvaloa menetluses, suulise hoiatuse vaidlustamine ja ning kohtumenetluse viibimine
Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 03.11.2025 otsuses nr 4-24-3016 suulise hoiatuse vaidlustamise, menetluse viibimise ning väärteoasjas esindaja osalemisega seotud asjaolusid.
Kaebaja taotles suulise hoiatuse kohta kaebeõiguse puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamist, suulise hoiatuse tühistamist, Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kohustamist hoiatusmärke kustutamiseks andmebaasist ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaebuse kohaselt on suulisel hoiatusel isikule negatiivsed tagajärjed, kuivõrd sellele tuginetakse relvaloa äravõtmise põhjendamisel. Maakohus lahendas asja sisuliselt, kuigi leidis, et kaebeõigus puudub. Kohtu põhjenduste järgi oleks tulnud tuvastada kaebekorra puudumise vastuolu põhiseadusega ning kaebus rahuldada. Seadus ei näe ette menetluskorda, kus isik saaks maakohtus vaidlustada PPA ametniku tegevust väljaspool väärteomenetlust. Väärteomenetluse alustamata jätmist ei saa vaidlustada isik, kelle suhtes pole menetlust alustatud. Lisaks märkis kaebaja, et väidetav väärtegu aeguks karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 3 kohaselt 27.10.2025, kuid seadus ei näe ette aegumist suulise hoiatuse puhul ja sellele saab tugineda teadmata aja jooksul.
Maakohus vaatas sisuliselt läbi ja lahendas otsusega kaebuse, milles vaidlustati suulise hoiatuse tegemist relvaseaduses sätestatud nõude rikkumise eest. Riigikohus selgitas, et selliselt toimides väljus maakohus oma pädevuse piiridest. Kohus ei saa irduda seadusega ettenähtud kaebekorrast seda eelnevalt põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata (nt RKKK 14.06.2019, 1-18-1860/57, p 18). Praeguse kaasuse puhul vaatas maakohus asja sisuliselt läbi, tuginedes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) 12. peatükis sätestatud kaebekorrale (täpsemalt VTMS §-dele 120 ja 132), kuigi nentis samas, et seadus ei näe ette võimalust maakohtule kaebuse esitamiseks ja kaebeõiguse puudumine ei ole ka põhiseadusega vastuolus.
VTMS § 114 lg 1 kohaselt on maakohtule kaebuse esitamise õigus üksnes menetlusosalisel ehk menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal (VTMS § 16). Menetlusalune isik on füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes on alustatud väärteomenetlust (VTMS § 18 lg 1). Kui isikule on tehtud suuline hoiatus, siis sellisel juhul väärteomenetlust alustatud ei ole. Alates 29.03.2015 lubab VTMS jätta väärteomenetluse alustamata, kui tegu on kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis, ning piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega (VTMS § 31 lg-d 1, 2 ja lg 3 p 1). Seega ei ole hoiatatud isikul menetlusaluse isiku staatust ega ka õigust esitada suulise hoiatuse peale kaebust VTMS § 114 korras. Kui selline kaebus maakohtule laekub, tuleb jätta see VTMS § 117 lg 1 p 2 ja § 118 lg 2 p 2 alusel määrusega läbi vaatamata.
Riigikohus selgitas, et et suuline hoiatus ei ole isiku suhtes toimetatud väärteomenetluse tulemus, milles antakse tõenditel põhinev õiguslik hinnang tema käitumisele. Suuline hoiatus ei ole karistus formaalses ega materiaalses tähenduses, seda ei kanta karistusregistrisse (vt karistusregistri seadus (KarRS) § 6) ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Väärteomenetluse alustamata jätmine kajastub küll e-toimiku süsteemis (VTMS § 811 lg 2 p 1), kuid sellel kandel on vaid informatiivne tähendus (Vabariigi Valitsuse 03.07.2008. a määruse nr 111 „E-toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“ § 14 lg 1). Kuigi kaebeõiguse puudumine riivab paratamatult isiku põhiseaduse (PS) §-s 15 sätestatud põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, puuduvad viited sellele, et otseselt hoiatustrahvi tegemisega oleks praeguses asjas kaasnenud oluline sekkumine kaebaja õigustesse ja vabadustesse (vrd RKEK 22.01.2008, 3-3-1-17-07, p-d 14 ja 18).
Relvaloa pikendamist välistavad tingimused on loetletud relvaseaduse (RelvS) § 41 lg-s 12. Väärteomenetluses tehtud suuline hoiatus nende hulka ei kuulu, mistõttu ei välista ükski suuline hoiatus automaatselt relvaloa pikendamist. Siiski lubab RelvS § 41 lg 12 koosmõjus § 36 lg 4 p-ga 3 haldusorganil keelduda sellise taotleja relvaloa pikendamisest, kes on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva soetama ja omama. Osutatud säte annab haldusorganile laia kaalutlusõiguse selle otsustamisel, kas isik on sobiv relva omama. Isiku usaldusväärsust on võimalik hinnata tema käitumisharjumusi ja õiguskuulekust arvestades. Seetõttu võib haldusorgan kaalutlusõigust teostades tugineda kogu isiku kohta olemasolevale teabele, sh kustutatud ja arhiivi kantud karistustele (KarRS § 20 lg 1 p 16), aga ka andmetele, mida sinna ei kantagi, nagu näiteks mõjutustrahvid (TlnRnK 31.10.2024, 3-22-1400/22, p 12). Seega ei saa välistada, et suulisel hoiatusel võib koos muude arvestatavate andmetega olla mõju relvaloa pikendamise menetluse tulemusele. Olukorras, kus suulise hoiatuse saanud isiku relvaluba ei pikendata, saab ta taotleda kohtulikku kontrolli selle kaalutlusotsuse üle, mille PPA tegi relvaloa pikendamise menetluses (vrd RKHK 02.11.2016, 3-3-1-33-16, p-d 11-14.1).
Riigikohus on rõhutanud, et ehkki menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus tõendeid esitada, keelab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2861 lg 1 sellise tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Väärteomenetluse põhjendamatute tõenditega koormamine ei pruugi viia kaitseõiguse parema tagamiseni, vaid üksnes venitada menetlust ja kahjustada tõhusat õigusemõistmist. (Vt ka RKKK 01.06.2023, 4-22-3036/61, p-d 15 ja 17.)
VTMS § 125 lg 1 kohaselt võib maakohtunik lükata kaebuse arutamise VTMS §-st 42 lähtudes kohtumenetluse poole põhjendatud taotlusel edasi ühel korral kuni üheks kuuks. Maakohus lükkas 29.01.2025 planeeritud istungi kaitsja (tegelikult kaebaja esindaja) haiguse tõttu edasi 18.03.2025 ehk enam kui üheks kuuks. Ka ei nähtu kohtumäärusest, et praegustel asjaoludel oleks esinenud VTMS § 42 lg-s 2 nimetatud mõjuv põhjus istungi edasilükkamiseks. Kaitsja osavõtt ei ole väärteomenetluses üldjuhul kohustuslik (VTMS § 19 lg 3). Kaitsja vajalikkuse ja menetluse õigluse kontekstis tuleb kohtul hinnata, kas menetlusalune isik on õigusküsimuse keerukust ja isiku õigusalast tausta ning teadmisi arvestades võimeline menetluses toimuvat iseseisvalt mõistma ja enda õigusi ise kaitsma. Seetõttu ei pruugi kaitsja puudumine istungilt tingida alati asja arutamise edasilükkamist. Menetletavas asjas on kaebaja ise vandeadvokaat.
Väärteo aegumistähtaeg on üldjuhul vaid kaks aastat (KarS § 81 lg 3). Osutatud säte peegeldab mh seadusandja arusaama, et väärteoasju, mis on kriminaalasjadest eelduslikult lihtsamad ja väiksema kaaluga, tuleb kohtus menetleda kiiremini (viidatud RKKK 4-22-3036/61, p 13). Maakohtus toimuvas kaebemenetluses on asja arutamise edasilükkamiseks seetõttu äärmiselt kitsad võimalused (VTMS § 125). Lubamatu on lükata väärteoasja arutamist edasi kergekäeliselt, tuginedes üksnes poole sellekohasele soovile. Kirjaliku menetluse põhjendamatu asendamine suulise menetlusega, istungite alusetu ja seaduses lubatust kauemaks edasilükkamine ning uute tõendite suulisel istungil uurimine, ilma et kohus hindaks tõendite asjakohasust ja lubatavust, venitab asjatult väärteomenetlust.
Kohtulahendi terviktekstiga saad tutvuda: 4-24-3016/36